Kõik raamatud on saadaval ainult inglise keeles ja tellima peab neid välismaalt.
Siidikanad erinevad tavalistest munakanadest oma vajaduste tõttu. Siidikanad, nagu ka Paduaani tõug, vajavad veidi tihedamalt E-vitamiini ja seleeni tänu oma suurele ja raskele tanule, et vältida kõverkaelsuse (Wryneck) teket. Nende käitumine on samuti erinev, väljendudes pidevas valmisolekus ja sisemises tungis mune haududa. Nende eest peab ka tähelepanelikult hoolitsema - siidikanade pea on palju õrnem kui tavakanadel, sest neil on võlvitud kolju ning üks hoop pea pihta võib kiirelt saatuslikuks saada.
Kuid siin postituses ma ei hakka lahkama siidikanade ning tavakanade erinevusi, vaid arvustan lühidalt nelja raamatut, mis käsitlevad siidikanade pidamist ja aretamist.
Silkie Chickens. Harry Goldcroft
See raamat näib olevat kirjutatud 2013 aastal AI ehk tehisintellekti poolt.
See on taskukohane, õhuke ja kokkuvõtlik raamat, mis on mõeldud sellistele kasvatajatele, kes ei ole kunagi siidikanadega kokku puutunud, kuid soovivad oma karja täiendada siidikanadega.
Raamatus kirjeldatakse siidikanadega seotud müüte ja nende pidamisvajadusi. Kahjuks ei puudu raamatust ka erinevad väikesed vead, mis võib-olla panevad kogenuma kanapidaja terve raamatu tõepärasuses kahtlema.
Siin märgin ära mõned kaheldava väärtusega tsitaadid raamatust:
“Siidikanade suled on naljaka välimusega, kuid nende funktsioon on samaväärne tavakanade sulgedega.”
Kõik, kes on siidikanu omanud, teavad, et siidikanade suled ei kaitse neid eriti vihma eest ning suurema saju korral on siidikanad täiesti läbi ligunenud. Kui tavakanade sulestikult veerevad esimesed vihmapiisad maha, siis siidikanade sulestik imeb need veepiisad koheselt endasse.
“Siidikanad saavutavad suguküpsuse 6 kuuselt ning siis hakkavad nad ka munele ning kuked kirema.”
Iga siidikana kasvataja teab, et õnnega koos saab esimese muna umbes 7-8 kuuselt aga halva õnne korral võib mõnikord selleks kuluda umbes aasta.
“Siidikanadel on 5 varvast.”
Tegelikult võib kooruda ka siidikanu kellel on 4 või 6 varvast ühel jalal, kuid nemad ei ole sobilikud edasiseks aretuseks.
“Siidikanade liha on must, ning hetkel ei ole teada ühtegi teist kanatõugu kelle liha oleks must.”
Musta lihaga on ka Ayam Cemani tõug Indoneesiast, Svarthöna tõug Rootsist, Kadaknath tõug Indiast ning mitmed Hiina kanatõud.
“Siidkanad vajavad liivavanne, et võidelda parasiitidega sulestikus.”
Tolmuvannid ei ole head ainult parasiitidega võitlemiseks, vaid ka rääsunud võide eemaldamiseks sulestikust. See parandab sulgede mehaanilisi omadusi nagu tuule- ja veepidavust ning temperatuuri reguleerimist. Asjaolule, mis just siidikana erilisi sulgi meeles pidades mõtlema peaks.
“Siidikana tibud on väga head iseenda temperatuuri reguleerijad.”
Täiesti vale. Nagu kõik tibud, ei oska ka siidikana tibud esimestel nädalatel oma kehatemperatuuri reguleerida. See oskus areneb ja muutub võimalikuks esimeste sulgede tulekuga.
Raamatus on siiski ka kasulikke nippe ja nõuandeid, nagu teatud haiguste lühikesed kirjeldused, sümptomid ja soovituslik ravi (mis küll järjekordselt ei ole täielikus ulatuses Eestis võimalik, kuna teatud ravimid ei ole Eestis kanapidajatele kättesaadavad).
Hinne: 2,5/5
Breeding and Showing Silkies: Making it to Champion Row. Jeff Duguay, Marty McGuire, Tony L. Davis Jr.
See on üks tänuväärt raamat kanapidajale, kes soovib oma USA-tüüpi siidikanadega näitusele minna.
Raamatu autoriteks on USA siidikanade assotsiatsiooni kohtunik, siidikanade aretusspetsialist ja näituselindude spetsialist, kellede kollektsiooni kuuluvad kanad on võitnud paljude mainekate USA linnunäituste esikohad.
Raamat on mõeldud kaaslaseks American Standard of Perfectionile ehk Ameerika Tõutunnuste Standardile (Siidikanade osale).
Raamat koosneb enamuses illustreerivatest fotodest ning lühikestest selgitustest, kuidas asjad peaksid olema ja kuidas nad kindlasti olla ei tohiks. Välja on toodud anatoomia, kehahoiak, sulestruktuur, ametlikult tunnustatud värvide kirjeldused ja kõik muu, mida linnunäituse kohtunikud lindu hinnates vaatlevad. See on kasulik neile linnukasvatajatele, kes juba tunnevad lindude anatoomiat ning ei vaja pikki põhjalikke selgitusi.
Kolm lehekülge raamatust on pühendatud viie auhinnatuma USA kasvataja aretusstrateegiate tutvustamiseks. Lisaks kirjeldavad nad ka oma näituseks valmistumise rutiine. Eraldi on välja toodud ka nelja kohtuniku arvamus ja eeldused milliseid kanu nad näha võistlustel soovivad ning eelistused parimate kanade valimisel.
Raamatut saab tellida: https://cluckerbooks.com/product/breeding-and-showing-silkies-making-it-to-champion-row/
Hinne: 4/5
Silkies and Silkie Bantams. Sigrid van Dort
See raamat on üks põhjalikeim raamat siidikanade aretajale. Raamat algab siidikanade ajaloo põgusa tutvustusega ning ka erinevate standardite tutvustuse ja ajalooga.
See kirjeldab levinumatest ja ka vähemlevinumatest värvidest ja mustritest tingitud iseärasusi ning mida silmas pidada, et neid värve saavutada.
Raamatus on väga head illustratsioonid ja fotod ning see sisaldab ka röntgenpilte siidikanade anatoomiast.
See raamat ei jälgi kindlaid tõustandardeid vaid pigem kirjeldab kõiki erinevaid võimalusi, mis aretuse käigus ette tulla võivad. Lisaks annab ta selge ülevaate sellest, millised muutused siidikanade anatoomias tekivad projektivärvide katsetamisel (lisavarbad, vähem varbaid, punane hari ja lokutid, hele nahk ja liha jne).
Põhjalikult on kirjeldatud kõiki erinevaid tanu, habeme, harja, silmavärvi, kõrvalesta värvuse, naha värvuse, varvaste arvu, tiibade asetuse, sulgede kuju ja tüübi, jalgade karvasuse astme ja kolju iseärasusi.
Raamatut saab tellida: https://www.chickencolours.com/index.php/the-silkies-silkie-bantams-book/
Hinne: 5/5
Extreme Silkie Genetics and Colors. Luna RendiMoon
Ideaalne raamat aretajatele, kes soovivad katsetada projektivärvide aretamisega.
Raamatus on kirjas 18 ühevärvilise ning 62(!) mustritega värvikombinatsiooni ning nende aretuskäik. Esindatud on sellised kombinatsioonid nagu lavendlivärviline käomuster (Lavender Cuckoo), sokolaadirpuun kirju sulemuster (Chocolate mottled), kontsentriliste lavendlivärvilise joontega isabel värvi sulemuster (Lavender pencilled on isabel partridge), sidrunivärvi (Lemon) jts.
Boonusena on enamikel värvitoonidel fotodel esile toodud ka tibude lootesulestiku värvus.
Lisaks leiab raamatust käharsulgse siidikana (Frizzled Silkie) kirjelduse piltidega, paljaskael siidikana (Showgirl) “aretusretsepti” koos kirjelduste ja piltidega ning ka siniseid mune muneva siidikana projekti tutvustuse. Kirjeldatakse ka heledanahalise punaste lokutite ja harjaga kääbus Siiami siidikana (Bantam Siamese) aretust Saksamaal. Ära on näidatud ka kõigi aretajate nimed, kes nende värvide aretamisega tegelevad. Ühesõnaga on tegemist täieliku siidikana värvide entsüklopeediaga.
Kahjuks saab raamatut soetada ainult Itaaliast ja ainult ettetellimisega enne uut kordustrükki. Viimane täiendatud kordustrükk oli 2022 aastal. Kui keegi soovib raamatut siiski tellida, siis võib meile kirjutada, me saame autoriga ühendust võtta ja uue eeldatava kordustrükki aegu uurida.
Hinne: 5/5
Kasutatud kirjandus:
Jeff Duguay, Marty McGuire, Tony L. Davis Jr. Breeding and Showing Silkies: Making it to Champion Row.
Goldcroft, Harry. Silkie Chickens. 2013
Grati, Rachael. Extreme Silkie Genetics and Colors. 2022
Van Dort, Sigrid. Silkies and Silkie Bantams. 2010
Comentarios